Õppimise faasid: kas Sinus on seda, mida nõuab uue oskuse omandamine?

Mäletad, kuidas alustasid mõne uue oskuse õppimist olles ääretult entusiastlik ning nähes vaimusilmas pilti sellest, kuidas Sa valitud alal ülimalt edukaks saad? Ehk oli see tennisemäng, võibolla mõni võõrkeel? Kas jõudsid sellega nii kaugele, et tõesti oma ülima edu saavutasid?

Õppimine algab sellest, et me haarame kusagilt mõne põneva idee, ning teadvustamata ebakompetentsuse faasis oleme valmis uskuma, et see ongi meie ala ja me saame sellel kohe väga edukaks. Teadvustamata ebakompetentsus aga tähendab seda, et me pole veel pilti kokku pannud, kuivõrd me seda ala veel ei valda ning kui palju sellel edu saavutamine meilt nõuab.

Alustades õppimist jõuame me päris ruttu järgmisesse faasi: teadliku ebakompetentsuse faasi ehk sinna, kus saame aru, et tennise servi valdamiseks tuleb päris palju trenni teha, sama kehtib jalgade töö arendamise ja koordinatsiooni kohta, rääkimata võhmast, ilma milleta ei pea ükski tennisist tervet mängu vastu. Või et valitud võõrkeele soravalt rääkimisest ei piisa 100 äraõpitud sõnast - ilma grammatikata ei õnnestu meil endid kuidagi arusaadavaks teha.

Teadliku ebakompetentsuse faas on aga kahjuks see, kus paljud meist annavad alla. Nojah, me ei saagi ju kõik olla edukad tennisistid nagu Anett Kontaveit või mitmeid keeli rääkivad polüglotid. See on koht, kus kaob entusiasm, sest tuvastame, kui palju tööd nõuab uue oskuse õppimine. Ühtlasi on see aga ka koht, mis eristab terad sõkaldest ehk need, kes ainult tahavad uut keelt rääkida, ja need kes tõesti selle nimel ka pingutavad, et tahtmisest saaks reaalsus.

Kui jätkame valitud teel, siis saavutame teatud töötundidega (mõned allikad ütlevad, et see on 10 000 tundi) taseme nimetusega teadlik kompetentsus. Me tõesti jõuame kuhugi, ja me teame mida me selle nimel oleme nõus tegema, kui palju aega ja energiat õppimisele pühendama. Kui tennisemäng tõesti tuleks nii lihtsalt kätte, et piisaks vaid entusiasmist, kuidas Anett siis meist kõigist nii erineks, et saaks õiguse WTA turniiridel mängida, aga meie mitte?

Viimane, meistritase nõuab veelgi enam rügamist, aga tulemus on vaeva väärt - me saavutame teadvustamata kompetentsuse ehk uus oskus muutub harjumuseks, osaks sellest, kes me oleme. Näiteks ei mõtle meist keegi pikalt, kui on vaja oma emakeeles suhelda, sest see on automaatne, harjumuspärane ja mugav suhtluskeel. Kui rääkida tuleb aga teha mõnes alles õppimise algusfaasis olevas keeles, siis nõuab see kohe rohkem energiat ja ajuderagistamist, et lause korralikult välja tuleks ja ka midagi tähendaks. Võid kohe ise järele proovida keeles, mida hakkasid õppima, aga siis pooleli jätsid! Veidi enam pingutamist kui emakeeles, kas pole?

Aga mis on sellel nüüd pistmist säästmise või investeerimisega? Tegelikult on need ka oskused, mida hakkame otsast omandama. Kui algul on entusiasm suur, siis kas Sinus on seda tahtmist nii palju, et ära kannatada pikad töötunnid, et uus oskus omandada ja kinnistada? Kas Sinul jagub enesedistsipliini ja tahtejõudu, et mitte vaid alustada säästmisega, vaid sellest teha osake endast, harjumus, automaatne tegevus? Kas Sa tahad oma finantseesmärke, finantsvabadust nii palju, et oled nõus selle nimel PALJU tööd tegema? Sama kehtib investeerimisega: kas jaksad õppida, õppida ja veelkord õppida tulevaste rahavoogude nimel? Või annad Sa alla?