Minimalistlik kolimine

Meie minimalismiteekonnal ootasin juba pikalt kolimist. Kolimine annab lihtsalt nii hea võimaluse kõik

meile kuuluvad asjad üle vaadata ning ebavajalikust vabaneda. Arvan, et minu ootus kogu protsessile oli paigas juba vähemalt aasta enne esimese kasti pakkimist - tegelikult saangi öeldi, et kolimisprotsess algas asjade sorteerimisega juba palju varem selle tagamõttega, et siis on vähem kola kahe linna vahel vedada.

Kui lugejal on nüüd segadus, et mis kolimine, siis selgitan natuke ka tagamaid. Juba enne teise lapse sündi käisime kahekesi abikaasaga Tartus - jätsime vanema lapse tädi valvata, ning nautisime õhtusööki ja teatrietendust kahekesi (üks esimesi pikemaid deite peale lapsevanemateks saamist). Jalutades Tartu tänavate vahel, kogesime seda niinimetatud Tartu vaimu - hooned olid ilusad, õhk oli palju rahulikum, inimesi tuli vastu üsna vähe. Oli talvine aeg ning väljas polnud kõige soojem, samas midagi ei sadanud. Järsku avastasime, et olime teemakäsitlusega jõudnud sinnani, et Tartu tundus kuidagi mõnusam. Hulga parem kui Tallinn. Naersime, et ilma lapseta olemine tekitab kohe teistmoodi mõtteid ning proovisime veelkord leida põhjuseid, kuidas Tartu jalutuskäik äkitselt selliseid emotsioone tekitas.

Lõpptulemina hakkas sealt idanema mõte kasvatada lapsi Tallinnast eemal. Päris maale me kolida ei soovinud, sest see oleks tähendanud koolilastele igapäevase taksoteenuse pakkumist, aga väiksem linn, rahulikum, vähem ohte, turvalisem keskkond kõlasid küll nagu midagi, mille poole püüelda. Et idee tuli Tartus, vaatasime esmalt sealset kinnisvara - tahtsime maja, millest saaks poole välja rentida. Küllalt kallid hinnad, igal majal üks või teine puudus ning logilistiline ebasobivus - õnneks jõudis meile piisavalt vara kohale, et üks meie suvituskohtadest, Hiiumaa, jääb Tartust siiski 6h autosõidu kaugusele - kõik see pani plaani ümber tegema ning 2017. aasta suvel jõudsime esimest maja vaatama Pärnusse. Meie ostuplaanid kulmineerusid Karja tn krundi omandamisega 2019. aasta algul ning sama aasta 31. mail saime end uhkelt ka Pärnus korteriomanikeks tituleerida.

Aga tagasi kolimisprotsessi juurde tulles. Esimese kategooriana said sorteeritud ja pakitud raamatud - valdkond, millest pole tagantjärgi targana hea alustada, sest need on justkui targa kodu sümbol ning kuidas siis raamatutest lahti saada üritad. Olin enda arvates väga kriitiline ning leppisin 7 kastitäiega - läks pisut suuremalt kui abikaasa sätestatud 30 raamatu piir... Kaval nipp siinkohal on KÕIK kodusleiduvad raamatud ühte ruumi kokku kuhjata ning neid terve kategooriana korraga sorteerida: muidu tekib Sul kerge eksiarvamus, et ühe riiuli peale 2 raamatut ära andes oled justkui suurelt vähendamisega hakkama saanud, nähes aga kõiki kodusolevaid eksemplare korraga, siis saad aru, et tulemuse saavutamiseks tuleb lihtsalt kriitilisus välja vahetada ülima kriitilisuse vastu. Pisut tulevad appi küsimused "Millal ma seda raamatut viimati lugesin" ning "Kas mul on plaanis seda veel kunagi lugeda", samuti oli pisut abiks piiri sätestamine, et uude koju tuleb täpselt N arv raamaturiiuleid ning kõik alleshoitu peab sinna ära mahtuma. Minu puhul tähendab see kurba tõde, et kolitud sai siiski koos ebavajalikuga ning uued sorteerimised on veel ees ootamas.

Riiete pakkimine oli hulga kergem, sest kolisime kevadel - kõik talveriided tuli nagunii ära pakkida

ning iga villase soki ja kindapaar sai arutelu osaliseks, kas ta võiks kaitsta sõrmi külmetumise eest ka järgmisel aastal. Raske kategooria alla liigitaksin nõud - esimesed 4 taldrikut, kahvlit-nuga-lusikat said pikema arutluskäiguta kolitud, et kohapeal avastada kuidas terve talv sees elanud üürnikud olid endast maja jätnud samapalju söögiriistu... Edasi tulid mängu juba otsustuskohad, kui palju nõusid on mõttekas uude kööki lubada, et peale igat toidukorda nõudepesumasinat tööle panema ei peaks, ning teisest küljest mitut komplekti taldrikuid vajame me külaliste võõrustamiseks.

Kuigi ma olin oma edukas strateegias alguses nii kindel - alustasin pakkimisega varakult, mõtlesin juba eelnevalt sorteerides läbi, mida meie pere pole ammu kasutanud ning tegelikkuses ei vaja jne - siis tunnen end hetkel siiski veidi läbikukkunud minimalistina. Kogu see kastihunnik ning lahtipakkimata raamatud tuletavad jätkuvalt meelde, et veel vähemalt üks sorteerimislaine peab sealt üle käima. Samuti tuli rohkem kui üks kord üllatusena, et juba homme oleks vaja käru või ka lihtsalt auto kraami täis laduda ning nii sai kokku pakitud kõike, mida järgmisel nädalal suure tõenäosusega vaja ei läinud (ning mille hulgas samuti on asju, mis uude koju jõudma ei pidanud). Esines ka õnnestumisi asjade mahamüümisel - eriti hästi läks eelmiste omanike poolt Pärnu korterisse sisse jäetud mööbel (kummuti müüsime oksjonil lausa 75 euro eest!), siis mõned müümiseks mõeldud asjad võtavad siiani ruumi küllalt tühjas Tallinna korteris. Tuleb vist lahti lasta ja need siiski ära annetada.

Üks esimese kujutluspilte kolimisest leidis koha mu peas Bea Johnsoni raamatut lugedes kui minagi

unistasin, et iga meie pereliikme asjad mahuvad lahedalt väikesesse reisikohvrisse. Nüüd tean, et isegi ettevalmistatud, endale piisavalt aega jätnud minimalistina ei saa väikelaste vanemad ühe autotäiega kolitud (eriti kui kolitakse mh ka mööblit jt suuremaid esemeid). Hetkel tundub, et me piirdume kolme kärutäiega, mis hõlmab söögilauda ja -toole, madratseid, vaipu, öökappe, elektroonikaseadmeid, arvutilauda, elutoavalgustit, ning muidugi lugematul hulgal kaste täis raamatuid, riideid, mänguasju, nõusid, matkavarustust ja fotoalbumeid. Kas see on nüüd palju kraami või mitte...

Meie kolimine on nüüdseks kestnud pea 2 kuud ning paralleelselt oleme elanud mõlemas kodus. Ilmselgelt kumab läbi, et Pärnus on hetkel ebamugavam (pildilt kumab vastu minimalisti õudusunenägu) - seal on liiga palju kaste, vähe kohti, kuhu kastides olevaid esemeid sorteerida rääkimata mõningasest ehitustolmust ning ajast, mis kulub asjade vahel laveerimiseks, et põrandat puhtamaks saada. Kompenseerimaks ebamugavusi aitab kujutluspilt helgemast homsest, alati pisut soojem ja tuulevaiksem ilm ning kinnine aed, kus lastel nii vinge joosta, et õhtul tuleb neid iga kord uue trikiga tuppa meelitada. Tallinna korteris on aga kõvasti ruumi ja õhku, magamistubades lausa kajab asjade vähesuse tõttu ning see kõik kinnitab mu veendumust, et minimalistlik elustiil kõikide oma hüvedega on jätkuvalt teekond, mida me jätkame.