Lapsed kui motivatsiooniallikas
Reedel avaldas rahandusministeerium rahatarkuse uuringu tulemused ning selle raames andsin rahatarkuse koordinaatorina 5 kaameraintervjuud. Esindatud sain pea igal kanalil - hommikul vara Terevisioonis, õhtul Kanal2 Reporteris (tegemist oli avalooga), tv3 seitsmestes, venekeelses AK-s ning koguni Tallinna TV-s - millest selgus, et kuigi neid enam telekast ei näe, siis Internetis uudistekanal siiski toimib. Vaata näiteks siit:
Endalegi ootamatult mainisin ikka mõnes kohas ära, et rahaasjadega ei taheta tegeleda ning mõnel puhul jääb asi ka viitsimise taha. Kas see nüüd oli õige või mitte, aga sõnastada oleks saanud paremini - lubasin seda edaspidi mitte teha, aga järgmises intervjuus lipsas see ikka sisse! Tagamaks neutraalsust ning tahtes ka ise jääda positiivsema sõnumi kandjaks (kuigi teema ise oli selleks paras väljakutse!), leidsime lõpuks õigema määratluse: mitte ei viitsi, vaid pole piisavalt motiveeritud.
Seesama piisava motiveerituse küsimus kummitas mul ikka kuklas terve nädalavahetuse - kas motivatsioon on see õige päästik, et inimeste rahaasjade alased teadmised tegelikult ka käitumisse jõuaksid? Olen nõus, et mõningatel juhtudel ei olegi kusagilt enam kõrvale panna, ning tegeleda tuleks sissetulekute poole kasvatamise ja ülevaatamisega, ehk ka enda oskuste ja teadmistepagasi täiendamisega. Kuni mõistsin, et sõna motivatsioon üksi ei sütita kedagi: sinna taha tuleb lisada konkreetne motivatsiooniallikas, näide päriselust. Niisiis, mis on see, mis mind motiveerib oma rahaasjadega tegelema?
Jättes nüüd korraks tahaplaanile need kõige esimesed põhjendused, miks ma üldse kunagi alustasin - tahtmine ise otsustada millal ja mida ma teen (mitte rahanumbritest lähtuvalt), tahtmine ise oma pensioni eest vastutada, nüüdseks juba ka harjumus, et silma peal hoian ning ka omad unistused - reisi-eesmärgid, väiksema koormusega või üldse mitte töötamine, tegelemine vaid ennast harivate, kasvatavate ning superhuvitavate asjadega, mis teistelegi kasu toovad (oma panuse andmine nii nagu rahatarkuse koordinaatori amet seda praegu pakub), lubada endale vajalikke kulutusi jne - siis jõudsin sinna välja, et hetkel on oluline motivatsiooniallikas ka lapsed. Nii minu enda lapsed, kui need, keda aeg-ajalt siin-seal harimas käin. Ka need lapsed, kellele tundi läbi viima lähevad sh ka minu poolt tarkusi täiendanud finantssektori töötajad. Ehk need homsed täiskasvanud, kellest vähemal või rohkemal määral ka meie endi elud sõltuma hakkavad.
Miks on lastele rahatarkuse jagamine nii oluline, ja miks nad on üks tähtsamatest motivatsiooniallikatest? Esiteks seetõttu, et lapsed jäljendavad täiskasvanute käitumist - mida väiksemad nad on, seda rohkem tahavad nad olla oma ema-isa ning teiste läheduses olevate täiskasvanute moodi. Nii nad ju õpivadki! Kui meie ees käitume rahatargalt (st kulutame vähem kui teenime, koostame kirjalikku ülevaadet tuludest-kuludest, planeerime suuremaid väljaminekuid ning teeme ühiselt reisiplaane, investeerime, võrdleme finantstooteid), siis teevad nemad järgi - ning kui nemad ees teevad, siis jäljendavad neid juba nende endi lapsed ning see tsükkel jätkub. Imeline viis, kuidas olla eeskujuks korraga mitte ainult oma lastele, vaid ka laste-laste-laste-lastelastele!
Teiseks, proovides välja mõelda rahaga targalt toimetamise harjumuste tutvustamist oma lastele, mõjutame me, kasvõi kaudselt, teisi naabrilapsi või lapsi, kellega meie omad võsud igapäevaselt kokku puutuvad. Minu suurem tüdruk kahtlemata jagab oma rühmakaaslastele seda, kuidas ta emmega õhtuti plastpudelite jahil käib (siia haakub järgmine tore harjumus - õhtuti jalutamas käimine telekavaatamise asemel), ning usun, et ühel hetkel jõuab ta ka oma progressijoone harjutuse jagamiseni (selle jaoks on mul veel vaja leida hea ja lapsesõbralik nimetus - pakkumisi?).
Ja kolmandaks, kui endal motivatsiooni puudu on, et kõiki eelpool mainitud rahatarku tegusid teha, siis võiksid just lapsed ning nende inspireerimine ja kasvatamine anda vajaliku tõuke, miks ikkagi rahakotis inventuur teha ja asi käsile võtta. Tahame ju kõik, et meie lastest kasvaksid endaga ise ja hästi hakkama saavad täiskasvanud, kelle stressitaset ei tõstaks rahamured, kes ei peaks kiirlaenudega jändama või pidevalt kartma ootamatuid olukordi, kui kodumasin katki läheb või laste sünnipäevapeo pidamine võimatu tundub olevat. Kui esiti tundub, et pole vaja nii täpselt jälgida, palju ikka kõrvale paneme või ühes kuus keskmiselt kulutame, siis lastega koos võiks tahtmist olla pisut rohkem! Õpetab see ju neilegi, et soe kodu ja maitsev toit midagi maksavad ning palju lihtsam on seletada, miks me ei tee spontaanseid (kommi-, küpsise- ja jäätise)ostusid, kui tahame suvel Lottemaale minna (pileti maksumus vs iganädalane kommi-küpsisekulu). Tervislikkuse aspekt veel sinna kõrvale. Ning kui seletamise juurde juba jõudsime, siis pere eelarvet teades saab lapsele kohe edasi seletada kui palju peab tegema tööd, et endale ühte või teist asja lubada ning kas mõnikord on uus Barbie nukk ja poni seda väärt, et emmet-issit terve päeva kodus ei ole?
Rohkelt motivatsiooni rahaasjadega tegelemiseks! Täismahus uuringuga saab lähemalt tutvuda siit.
