Pooltühi ja pooltäis ehk kuidas sõnavara meid mõjutab

Oled Sa kunagi teadlikult märganud, kuidas Sa lauseid sõnastad? Kas Sinu kõnest kumab läbi "ma ei saa, ei taha, ei oska" või pole "ei" Sinu sõnavaras üldse olemaski? Pooltühi ja pooltäis klaasi näide on asjakohane, sest reedab kohe, kas kaldud pigem nägema kõiges halli või veel hallimat varjundit ülemäärasele positiivsusele selga pöörates.

Asi pole ainult selles, kas oleme natuurilt Pollyanna-stiilis rõõmsameelsused ise, vaid ka selles kas näeme võimalusi leidmaks lahendusi, usume arengusse ja seisu parandamisse või on kõik meie jaoks ammuilma kivisse raiutud, paigas ning mõned asjad lihtsalt ei saagi muutuda. Viitan siinkohal Carol Dwecki teooriale arenguuskumustest, mille alguspunktiks on meie enda hoiak, kas suudame muutuda, areneda, kasvada või mitte. Dwecki sõnutsi on uskumused eri teemavaldkondade lõikes kas jäävad (jäävuskumused, "Ma pole kunagi matemaatikast aru saanud") või võimelised arenema ("Ma ei pruugi saada matemaatikageeniuseks, aga oma eale vastava matemaatika suudan ka mina selgeks saada!"). See, kuidas me ise oma arenguvõimalustesse usume, avaldub meie tahtes pingutada, õppida, kasvada.

Juba Henri Ford ütles, et suudame asju teha või ei suuda - igal juhul on meil õigus. Kui kinnistame oma kõnes korrutades erinevatele inimestele eri olukordades, et "Mina ei oska", siis jääme seda lõpuks ise ka uskuma olenemate kas see on tegelikult ka tõsi või mitte. Kusjuures pole vahet, kas me korrutame seda endale oma mõtetes või valjuhäälselt - väike sisemine hääl võib olla kõikvõimas! "Fake it 'till you make it" ütlus markeerib täpselt sama olukorda vastupidisel moel sundides meid tegema nägu, et oskame kuni me päriselt seda väita saamegi.

Näiteid (sise-)kõne kasutamisest omaenda elus ei pidanud ma kaugelt otsima. Kui alustasin tööd ettevõtlikkuseõpetajana, kinnitasin endale, et kui mind juba sellisele kohale välja valiti, siis mina olengi ettevõtlikkuse näidiseksemplar. Olin nii hirmus ettevõtlik kõiges, et kevadeks olin energiast tühi: lisaks koolitundidele vedasin 7. klasside projekti Järve Õendus-Hooldusabihaiglas, proovisin igat tundi teha maksimaalselt põnevaks, sh leida võimalusi kõikide oma 10 erineva klassiga koolimajast välja minna, ning kuna mul polnud eelnevast ei õppe- ega tunnikavasid, siis mõtlesin jooksu pealt veel eri vanuseastmetele tunde välja. Teine hea näide oli leidmaks vabandusi, miks ei sobi mulle Robin Sharma 5AM Club - ma olen ju ema, mul pole mahti ja jaksu ärgata nii vara, kell 5 on üldsegi kaugelt liiga koidikutund, eelmisel õhtul ei jõudnud ju õigel ajal magama ka, ja mis ma üldsegi teen kui kell 5 end üles peksnud olen.

5AM klubiga pole ma siiani liitunud - küll aga 6.30 AM klubiga tööpäeva hommikuti. Aitab see, kui keskendun tulemusele (olla produktiivsem, energilisem, mõelda paremini oma tegevusi läbi ja leida väikeseid hetki enda jaoks), mitte vabandustele ning mõtlen täpselt läbi kava, mis minu jaoks töötab. Varahommikuse jooksu osas olen siiani kergelt allergiline, aga jooga on juba mulle omaseks saamas. Palvetamine tundub kuidagi imelik, aga mediteerimine tundub sobivat. Korralik tegevuskava võimaldab varast ärkamist mõistlikult ära kasutada nii, et tööle jõudes olen juba koosoleku oma peas läbi käinud, energiatase on piisavalt üleval ja saan kohe keskenduda mõttetööd nõudvatele asjadele esimese asjana. Ja mis peamine, töötab kui ütlen endale, et saan sellega hakkama. See on väljamõeldav (selles mõttes, et ma suudan selle enda jaoks söödavaks mõelda). See on saavutatav. See on tehtav.

Ja mul on selle jaoks aega, energiat, tahtmist, sest ma keskendun sealtsaadavale kasule, tulemusele. Tuleb ju Evispo nimigi sellest: "Everything is possible" :)