Aitäh teie panuse eest, asjad!

Et kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse septembri alguses, kui seadsin sammud raamatukokku ja mh võtsin tutvumiseks koju kaasa Marie Kondo raamatu "Jaapani korrastuskunst". Siit lühike kokkuvõte, mida uut ja põnevat teada sain ja kohe omal nahal katsetama hakkasin.

Marie Kondo, kes on loonud Konmari nimelise korrastusmeetodi, avastas endas korrastamishuvi juba väga väikese plikana. Asja süvenedes töötas ta kõiki võimalikke lähenemisi läbi katsetades välja täiesti ainulaadse süsteemi, mida kasutada kodu korda seadmisel. Kõige suurem imenipp: Marie sõnutsi asja õigesti läbi tehes tagasilöögid puuduvad. Garanteeritud! Ning kodu mitte ainult ei saa lihtsalt korda, vaid jääbki korda. Kuidas ta täpselt seda teeb, saad raamatust juurde lugeda.

Kõige armsam selle meetodi juures oli asjade tänamine enne kui nad oma kodust välja lööme - õigemini, enne kui neile minnalaskmistseremoonia korraldame. Alles tohib jätta ainult need asjad, mis meile rõõmu toovad (mitte need, mida me arvame, et mõnes what-if olukorras kasutada sooviksime, nagu näiteks aastaid kasutamata seisnud tehnikavidinad, ülikonnad ja kingad, mida äkki ikkagi läheb ühel päeval vaja hoolimata sellest, et need on ebamugavad ning erkoranži värvi), sest siis mitmekordistame omaenda kodu võimet meile rõõmu pakkuda. "Aitäh et tõid minu ellu mõistmise, et saan hakkama ka ilma aurupuhastita", "Aitäh, et pakkusid mulle kahel korral rõõmu, kui otsustasin sind kanda" või "Aitäh et tegid mulle rõõmu kui su endale osta sain" - sellised lihtsad laused aitavad meil asjad hea energiaga ära saata, et nad saaksid kellelegi teisele rõõmu pakkuda selle asemel, et meie kappides kurvalt konutada ning vaid ruumi võtta.

Marie ütleb, et asjadest lahtilaskmiseks on oluline järgida õiget järjestust - millised asjad esimestena ette võtta, millised aga jätta hilisemaks, kui otsustamismusklit pisut juba treenitud on. Tema sõnutsi näeb see järjekord välja järgmine:

Riided

Raamatud

Paberid

Komono (pudi-padi jm väikesed asjad)

Sentimentaalsed esemed (pildid, suveniirid jm)

Tähtis on eelnevalt kogu kategooria tavaar ühte kohta kokku koguda ning siis otsustada, milised asjad jäävad ja millised lähevad (ikka selle järgi, mis Sulle rõõmu pakuvad, ja mis mitte). Kui kogu sorteerimine on tehtud ja alles on jäänud kolmandik kuni viiendik eelnevast kraamist, siis tuleb leida igale asjale oma koht ning kodu ei saagi enam kunagi segi minna. Üks oluline nipp veel - kõik ühtemoodi asjad tuleb siiski koondada vaid ühte kohta kokku, muidu on Sul endal segadus millisesse raamatute ladustamispunkti üks või teine käis.

Olen omaenda pesusahtli (aluspesu, sokid ja sukad) juba mõned kuud niiviisi korras hoidnud, toimib. Nüüd korrastasime sama süsteemi järgi ka suurema lapse riietesahtli - ja imede ime, see on juba 2 nädalat korras olnud, sest laps ise valis, mis riided ta alles jätta tahab, kuhu ja kuidas paigutab püksid, kuhu t-särgid, sokid. Ehk et isegi 4-aastane suudab korda hoida, kui ta teab täpselt mis asjad tal sahtlis on ja kuhu need täpselt käivad!

Mis on mulle jäänud aga mõistatuseks on keskkonnasäästlikkuse aspekt. Loomulikult, mida vähem asju meil kodus on, seda enam mõistame kui vähe vajame ning säästame loodust seeläbi, et ostame vähem. Aga need asjad, millest me lahti saada tahame? Kas korralikud mänguasjad tuleb prügimäele viia, või suudaksid need veel kellelegi rõõmu tuua? Samas ei tea ma justkui kedagi, kellele meeldiks saada terve hulk Kinder Surprise lelusid (teisalt ei mõelnud ma ka välja, kust need meie elamisse üldse tekkinud on kui arvestada, kui vähe meie lapsed neid munasid elus lahti harutanud on). Või on asi pakendamises - ägedasse karpi kokkukoondatuna tooksid need äkki rõõmu saajale? Kas meie ühiskonnas ongi nii juurdunud, et peame alati kinkima uusi asju, kuigi seda plastikprahti on tegelikult juba kaugelt liiga palju?

Hoolimata segavatest faktoritest jätkan siiski asjade äraandmist. Millegipärast mahamüümine ei paista üldse õnnestuvat - tundub, et kellelegi pole uut serviisi või roosidega printsessikleiti tarvis nüüd, kui nad on minu kappides seistes natuke kurva näo endale ette saanud.