Minimalism sõrmenipsuga - või siiski mitte

"Minimalism on teekond."

"Minimalism ei juhtu ühe hetkega."

"Minimalism nõuab Sinu pühendumist, enese kättevõtmist, keskendumist."

Väga põhjapanevad laused, aga nende tähenduse mõistmine võtab niisamuti aega. Ja nagu välja tuleb, seda kohe päris kõvasti!

Esimest korda kuulsin terminit "minimalism" umbes 2018. aasta algul. Olen juba maininud, et tegelikult tuli see temaatika mulle tuttav ette, sest olen juba alateadlikult mõne aspekti osas samamoodi mõelnud (näiteks et enne kui uue asja ostan, siis peab vana ikka väga kulunud ja katki olema, mis mõte on muidu uut asemele osta, või et kiiremini aeguv toit tuleb järelikult esmajärjekorras ära süüa vms). Aga et tegemist polnud täiesti uue ja läbimisti võõra maailmavaatega, olin ma enesekindel, et meil läheb minimalismini jõudmine kiirelt.

Minimalism ise aga siiski ON teekond. Nagu finantsvabaduski, võtab see aega. Vahel võtab see aega, et mingis konkreetses valdkonnas esimesi tulemusigi näha (nagu finantsvabaduseni pürgimise algfaasis kui lööd oma investeeringutelt teenitud tulud kokku ja avastad, et aasta peale on passiivne tasu kuus keskmiselt... 5 eurot. Ee, selle jaoks hakkasingi investeerima või? 5 euro pärast?). Kangekaelselt aga samal kursil edasi püsides, peale esimese motivatsiooni kaljult alla kukkumist ikkagi jätkates, näed, et see asi siiski lendab, summad kasvavad (finantsvabaduse puhul) või asjad vähenevad (minimalismi puhul).

See nõudlik ajafaktor, kuigi alustajatele demotiveeriv, on siiski hädavajalik. Sest mis juhtuks, kui finantsvabadus oleks kohe käegakatsutav? Alguse saaks "dieediefekt" ehk kaalulangetajatele tuttav olukord, kui Sa juba tormad esimeste kadunud kilode eufoorias poodi tervet uut garderoobi ostma, juhuslikult premeerid end ka jäätisega... ja veel ühega... ja kohvi kõrvale väike kook, natuke ekstra kastet lõunaprae kõrvale ning märkamatult oled alguses tagasi. Selle asemel nõuavad nii rahaline sõltumatus kui minimalism pikaajalisi muutusi, et juurutada vajalik mõtteviis, õiged harjumused, mis peavad saama piisavalt tugevateks, et üle kirjutada vanad mustrid. Mustrid, mille juurdumine on mõningatel juhtudel võtnud aastakümneid - lihtne, miks uued, kuigi arusaadavalt elukvaliteeti tõstvad harjumused kohe sõrmenipsu peale kohal, kasutuses ning automaatselt, ilma mõtlemata käe sees pole.

Minimalismi juurde tagasi tulles - avastasin, et kuigi olen koti- ja kastitäite kaupa kraami oma kodunt Uuskasutuskeskustesse tassinud, on meil endiselt tohutult palju asju. Riided on suurepärane näide - kuigi me riidepoodides üliharva käime (välistades juba võimaluse anda lastele mõtteainet, et see on kuidagi tore meelelahutusviis), on neid sindreid ikka hunnikute kaupa. Kotitäite kaupa. Suve- ja talveasjad, vaid väga üksikutel kordadel aastas kasutustleidvad asjad (soe suusapesu), veidi tihedamini, kuid siiski mitte iganädalaselt vajaminevad hilbud (ujumisriided), rääkimata vormirõivastest (rahvariided, Naiskodukaitse vorm, kleit ja mantel). Laste osas saan veel aru (vanaemadele meeldib nende garderoobe alatihti uuendada) - aga arusaam omaenda riidekuhilatest on ikka hirmutav. Ometi on mul vaid üks keha ning tõenäosus, et ma mantli ja suusajope samal hetkel selga ajan, on üpris väike. Pole midagi, keep up the good work!

Bea Johnson oma raamatus "Jäätmeteta kodu" toob lausetesse põimituna välja "üleminekuperioodi". Taaskord hakkab see alles nüüd kohale jõudma, et meie üleminek vähemate asjadega kodule on teekond, ning lõppu pole veel paista! Pole ju mõtet ära visata poolikut shampoonipudelit, kuigi jäätmevaba shampooniseep mul juba olemas ja kasutuses on - keskkonnateadlikkuse aspekt jääks niiviisi täiesti katmata. Kasutagem asjad ikka lõpuni, kui need juba kodus olemas on. Jõudes ühele poole garderoobikoristusega, ning alustades kapiga elutoas olen jälle sealmaal, kus esikus laiutavad ääreni täidetud kilekotid (kuigi ma olen ju ka varasemalt ju kõik kapid otsast lõpuni läbi sorteerinud!).

Et teekond jätkuks, aitab kui hoida lõppsiht silme ees. Lugeda neid temaatilisi raamatuid (finantsvabaduse puhul investeerimiskirjandust ja sekka inimeste kogemuslugusid, kes juba Sinu poolt soovitu ellu on viinud, minimalismi puhul ka siin blogis käsitletud "Jaapani korrastuskunsti", "Asjadest lahtilaskmise kunsti" või jälgida Joshua Beckerit sotsiaalmeedias) ja aeg-ajalt manada silme ette kuidas tunduks vaid vajalikuga täidetud kodu või aasta otsa perega mööda ilma ringirändamine rahaasjade pärast muretsemata. Mind väga köitis eelpool mainitud Bea Johnsoni reaalsus reisile minnes - ta paneb KÕIK oma riided ja isiklikud asjad kohvrisse, jättes tühja kodu Airbnb abil ajutistele üürnikele, kes ta puhkuse kinni maksavad. Jah, palun mulle ka nii! Tõde on, et sinnani jõuda ei saa KOHE, vaid tuleb teekonda jätkata. Vaid siis suudame saavutatut ka hoida ja hinnata, seniks aga jaksu nii mulle, kui Sulle, armas lugeja.

Bea Johnsoni ja jäätmevaba elustiili kohta loe rohkem siit: https://zerowastehome.com/